Vladimir Sadekov
Riigikohtu tsiviilkolleegium avaldas 16.11.2016 kohtumääruse tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, kus Tallinna linn oli esitanud avalduse emalt lapse hooldusõiguse äravõtmiseks ja lapsele eeskostja määramiseks. Tegemist on lahendiga, mis tegelikkuses on niiöelda „teisel ringil”. Esimene kord läbis kohtuasi kaks kohtuinstantsi, kuid ringkonnakohus saatis asja Harju Maakohtule uuesti läbivaatamiseks ning nö teisel ringil jõudis asi lõpuks Riigikohtusse. Küsimus osutus niivõrd keerukaks, et Riigikohtu Tsiviilkolleegium 3-liikmelises koosseisus ei suutnud küsimust lahendada ja asi lahendati Tsiviilkolleegiumi täiskoosseisus.
Meie büroo advokaat Anna Solomko esindas antud asjas lapse ema ning oli edukas esindatava huvide kaitsmisel nii ringkonna- kui ka Riigikohtus.
Tallinna linn esitas kohtusse avalduse hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks, kuna lapse ema ei olevat täitnud alaealise lapse hoolduskohustust, ning oli jätnud lapse järelvalveta või võõraste inimeste hoolde, samuti oli vahetanud korduvalt elukohta jne. Avalduse esitamise hetkel viibis lapse ema kinnipidamisasutuses.
Harju Maakohus rahuldas 30.11.2015 määrusega avalduse ning võttis emalt ära lapse isikuhooldusõiguse ja varahooldusõiguse. Lapse eestkostjaks määrati kuni lapse täisealiseks saamiseni Tallinna linn.
Anna Solomko esitas lapse ema volitusel määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega peatada hooldusõigus tema lapse suhtes kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni kohus on tuvastanud lapse hooldusõiguse peatamise aluse äralangemise. Samuti palus esindaja jätta rahuldamata taotluse Tallinna linna määramiseks lapse eestkostjaks.
Anna Solomko põhjendas määruskaebuses, et puudus alus hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ning tugines järgnevale:
1. Lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-121-12 ei anna asjaolu, et vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, iseenesest veel alust vanematelt laste suhtes isikuhooldusõigust täielikult ära võtta ega lapsi perest eraldada;
2. kohtupraktikas on leitud, et hooldusõiguse täielik äravõtmine on õigustatud eeskätt juhul, kui lapse tervist ohustatakse, nt süstemaatilise vägivalla korral. Antud tsiviilasjas ei ole lapse ema ega teiste lähedaste poolt kunagi toime pandud tegu, mis lapse tervist kahjustaks;
3. kohtulahendit tehes tuleb võtta arvesse lapse hingelist sidet vanemaga. Käesoleval juhul ei ole laps kunagi oma tegude ja käitumisega avaldanud pahameelt oma ema vastu;
4. maakohus rikkus oluliselt TsMS § 631 lg-st 1 tulenevat menetlusnormi, nimelt soovis lapse ema, et ta soovib isiklikku suulist ärakuulamist. Kuna lapse ema viibib Portugalis vanglas ei olnud võimalik tal kohtuistungile isiklikult kohale ilmuda, kuid maakohus ei arvestanud sellega, et lapse emal ei olnud võimalik füüsiliselt Eestisse kohtuistungile tulla.
Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Anna Solomko esitatud määruskaebuse hooldusõiguse äravõtmise osas ning tühistas maakohtu määruse ning tegi uue määruse, millega peatas hooldusõiguse kuni peatamise aluse äralangemiseni.
Ringkonnakohus nõustus määruskaebuses esitatuga ning märkis, et maakohus rikkus TsMS § 558 lg-t 1, jättes lapse ema isiklikult ära kuulamata. Lisaks leidis teise astme kohus, et maakohus ei olnud oma määruses selgitanud, milline on see emast tulenev oht, mis tingib emalt hooldusõiguse äravõtmise ning ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik hoida ohtu lapsele ära teiste abinõudega. Ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Ringkonnakohus oli seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast vabanemist võimalik täita hooldusõigust lapse suhtes. Hooldusõiguse äravõtmist lapse emalt saab hakata kaaluma alles pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole võimeline lapse huve tagama. Kõike eelnevat arvesse võttes, nõustus ringkonnakohus ema esindajaga, ning leidis, et sobivaks hooldusõiguse piiramise viisiks on hooldusõiguse peatamine.
Tallinna linn esitas määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale. Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata, nõustudes seejuures ringkonnakohtu põhjendustega, ega pidanud vajalikuks neid korrata.
Riigikohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt:
1. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu põhjendused on kooskõlas kolleegiumi varasema seisukohaga, et juhul, kui ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma ega saa lapse eest hoolitseda ja tema õigusi ja huve kaitsta, tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus üle teisele vanemale või määrata lapsele eestkostja;
2. Enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimaluse näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvarda ohu kõrvaldada;
3. Kolleegium nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et ei ole tuvastatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et emalt hooldusõiguse ära võtmata jätmine on lapsele ohtlik. Riigikohus leidis, et Tallinna linn märkis küll õigesti, et lapse huvides ei ole, et ta peab ootama lastekodus oma ema vanglast vabanemist, kuid märgib, et samas ei oleks lapse huvides ka emalt hooldusõigus ära võtta ainuüksi põhjusel, et ta viibib vanglas.
Kohtulahendi täielik tekst on kättesaadav siit: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222582249
