Vladimir Sadekov
Oli tehtud kindlaks, et juhatuse ainus liige, samal ajal olles ka omanik, tasus ettevõtte arvelt teisi erinevaid arveid. Prokuratuuri seisukohalt arved olid fiktiivsed ning nende tasumine ei olnud midagi muud, kui eesmärgiga viia ettevõttest välja vahendeid võlausaldajate ning riigi nõuetest eemalekaldumiseks.
On kindlaks tehtud, et „arvete tasumine“ toimus ainsa juhatuse liikme poolt, kes samuti oli ka ainsaks ettevõtte omanikuks. Vastavalt 2014. aastani kehtinud kohtupraktikale (3-1-1-74-05, p. 19) tegevust ettevõtte kasuks, mis vastab karistusseadustiku § 201 koosseisule (omastamine), saab ka läbi viia ainus juhatuse liige, isegi siis, kui ta on ettevõtte omanik. Selle põhjuseks on TsÜS § 24 lg 1, vastavalt milleleon juriidiline isik õigussubjekt, mis on loodud seaduse alusel. Seega juriidiline isik on sõltumatu õigussubjekt, keda ei saa võrrelda omanikuga, juhatuse liikmega ega juhtorgani liikmega. Säte on eesmärgiga kaitsta võlausaldajate huve ebaausast vahendite väljaviimisest ettevõttest.
2014.a. Riigikohtu kolleegium kriminaalõiguse asjades võttis vastu otsuse muuta tekkinud praktikat. Kolleegium oli seisukohal, et ettevõtte ainsat omanikku ei ole võimalik tunnistada süüdi vara omandamises, mis kuulub tema ettevõttele. Kohtu seisukoha muutumise põhjuseks on see fakt, et 2007.a. karistusseadustiku muutmise käigus oli muudetud ning laiendatud KarS § 384 koosseis, vastavalt millele isik, juhatuse, nõukogu või teda asendava ettevõtte organist tulenevalt kuulub karistamisele juriidiliste isikute võlausaldajate õiguste rikkumise eest, kui juhatuse või nõukogu tegevusega teadlikult tekitatakse juriidilise isiku pankrot.
Huvitav on see, et lisaks öeldule kohus viitas ka vastutuse kaasamise teistsugusele võimalusele sellises olukorras. Esiteks, KarS § 201 säte kaitseb omaniku poolt vara käsutamise õigust. Järelikult ei ole alust reageerimiseks olukorrale lähtuvalt kriminaalõigusest, kui on olemas omaniku asja käsutamise nõusolek.
Kui vara kuulub juriidilisele isikule, siis tuleks arvestada, et juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon ning nõusolek tema nimelt võib olla antud vaid füüsilise isiku poolt (3-1-1-15-14, p 9). Olukorras, kus osaühing võtab vastu otsuse vara käsutamise osas tuleb lähtuda ÄS §-st 168 , see tähendab, et kontrollida omanike nõusolekute olemasolu. Kui OÜ-s on ainult üks omanik, siis tuleb lähtuda tema isiklikust nõusolekust vara juriidilise isiku käsutamise kohta. Järelikult, sellises olukorras vara käsutamine vastavalt KarS §-le 201 on seaduslik.
Seega kohus muudab oma lähenemise viisi ning viitab sellele, et kriminaalkaristuse puudumine antud olukorras ei võta huvitatud isikult võimalust kaitsmaks oma huve tsiviilseaduslikus korras.
